Otsustusfoobia miks me kardame otsuseid

Eestlased on alates taasiseseisvumise hetkest alates püüelnud selle poole, et olla osa mingist suuremast tervikust, kellegi poolt kaitstud ja hoitud. Ühest liidust vabanenud, hakkasime kohe hambad ristis järgmistesse sisse murdma. Eesmärgiks said liikmelisus NATO-s, EL-is ja kõikvõimalikes muudes rahvusvahelistes organisatsioonides. Peamiselt põhjendati neid eesmärke sellega, et nii tagame paremine kaitse idanaabri eest ja väldime majanduslikku isoleeritust – esmapilgul kõlab nagu mõistlikult!

Eestlased, nagu ka iga teine rahvas, koosneb üksikisikutest ning meie kui rahva käitumine ja otsused on üksikisikute suhtumiste, tõekspidamiste jms agregaat. Kui paljud meist, tavainimestest, mõtlesid pärast NL-i lagunemist sellele, et NATO ja EL on ikka hirmus toredad ja hädavajalikud organisatsioonid, mille liikmeks peaksime pürgima? Kui paljud meist süvenesid nende ühenduste tegemistesse, põhimõtetesse ja liitumisega kaasnevatesse lepingutesse? Pigem olime rõõmsad, et saime vastavad otsused oma riigijuhtide kätte usaldada. Nii oli märksa lihtsam, ei pidanud ise uurima, lugema, mõtlema ega otsustama. Ja nõnda me ühelt poolt põlemegi soovist olla vabad ja teisalt väriseme hirmust, et jääme üksi ja peame iseendaga hakkama saama.

Poliitikud on rahva hästi lahti hammustanud ning mõistavad, et kaalutletud otsuste tegemine on inimese jaoks vaevarikas töö, mida ta loomupäraselt üritab vältida. Inimeste mõjutamiseks on kergeim vahend vana hea hirm. Kui me ei astu NATO-sse, ründab ja orjastab meid taaskord vene karu; kui ei liitu EL-iga, ei tehta meiega kaupa ning jääme vaesusesse virelema; kui me kõik ja kohe ei kanna maske ja ei pese käsi, kärvame hävitava COVID-i küüsis; kui me kohe ei lõpeta fossiilkütuste põletamist, tabab meid emakese maa kliimaraev; kui lubame abielluda samasoolistel või lubame tööle ukrainlased, siis sureb eesti rahvas välja, jne.

Keerulise ja iseseisva otsuse tegemine eeldab alternatiivide põhjalikku kaalumist, mis nagu me teame on vaevarikas ja hirmu tekitav ettevõtmine, mida alateadlikult soovime iga hinna eest vältida. Selle eesmärgi saavutamiseks on inimkonnal kujunenud hulk strateegiad:

 

1. Religioon

Väga levinud strateegia, mida vanemad annavad oma lastele edasi, nagu pärandust. Olenevalt konkreetsest religioonist on usklike elu suuremal või vähemal määral reguleeritud. Olulised otsused on juba langetatud ning teadmaks, mis on õige või vale, mis on hea või halb, tuleb avada raamat või pöörduda vastava autoriteetse (enamasti meessoost) tegelase poole. Tänu pärilikule iseloomule ei ole uskliku jaoks küsimus mitte selles, et ta otsustas usuga liituda, vaid selles, et ta ei otsusta sellest lahkuda.

2. Kulgemine

Siia kuuluvad kaks esmapilgul täiesti vastuolulist käitumismustrit. Esimesel juhul tegemist olukorraga, kus inimene on saavutanud oma mugavustsooni ja veeretab hommiku õhtusse ilma oma elule tähelepanu pööramata. Kõik otsused on juba tehtud, ning midagi ei ole otseselt tarvis muuta. Vahel kaasneb selle strateegiaga alkoholi või mõne muu meeli nüristava abivahendi kasutamine.

Harvem esineb sama strateegia teine, väljenduselt ristivastupidine vorm, kus inimene loobub kõigest siduvast, kõigist plaanidest, tal ei ole mingeid põhimõtteid ega tõsiseid eesmärke. Kas sellises olukorras saab libestina kasutada alkoholi või miskit muud rahustavat, mis aitaks vältida alateadvuse pealetükkivat huvi iseenda seisundit kriitiliselt hinnata.

3. Kuulumine parteisse või liikumisse

Võrreldes kahe esimese otsuste tegemise vältimiseks kasutatava strateegiaga, kõik järgnevad strateegiad mida käsitleme, enamasti mõnevõrra kitsama mõjuga inimese elule. Vajadus otsuste langetamise vastu kaob neis küsimustes, millega tegeleb partei või mille poolt või vastu on suunatud liikumine.

Partei-genossede seas on vast enim levinud nähtus, et nad ei näe ega taha näha seda, mida nad tegelikult näevad. Võtmeteguriks saab eelkõige iseendale valetamine. Vaevalt on võimalik, et peaminister ei näe ega pea (pärast põgusat juurdlemist) valeks, et tema kabinetti kuuluv Partei-genosse kasutab häbitult riigi vahendeid oma pereprobleemide lahendmiseks. Nietzsche sõnul: parteilasest saab valetaja, kuna see on vajalik.

Seista oma kamraadidega õlg-õla vastu ning võidelda ühe või teise eesmärgi nimel on vabastav tunne ja paneb inimese unustama, et ta usub organisatsiooni tõekspidamisi kahtlemata nende õigsuses.

4. Truudus mõttekoolkonnale

Kui partei liikmeks olemine on teadlik tegevus ning annab inimese identiteedile konkreetse varjundi, siis truudus mõtteviisile on tihtilugu peidus alateadvuses. Nad on pigem huvitatud keskendumisest vähestele erinevustele kui kaaslastega jagatavale ühisosale. Erinevusi mõtlemises on neil oluliselt lihtsam välja tuua kui sarnasusi. Pigem ollakse huvitatud teatud tüüpi teemadest ning välditakse teisi. Neid seob sarnane mõttelaad, mille tõttu probleeme nähakse sarnase nurga alt. On mõtlejaid, kes on võtmetegelasteks erinevate koolkondade jaoks, kuid erinevatel koolkondadel erinev vaatevinkel. Äsja tähistati Martin Luther King Jr. päeva, keda USA-s armastavad tsiteerida nii vabariiklased kui demokraadid, kuid mõlemad näevad teda täiesti omamoodi. Sama koolkonna liikmetel on rida ühiseid eeldusi, mis loovad suuresti vaikimisi omaksvõetud raamistiku, mille alusel võetakse vastu suurel hulgal väheolulisi otsuseid. Kõnealune raamistik on seejuures puutumatu ning aitab vältida oluliste otsuste kaalumist. Oma koolkonnast väljaspool olevaid inimesi ja ideid peetakse parimal juhul lihtsalt veidrusteks, mis tõsisemat käsitlemist ei vääri.

5. Eksegeetiline mõtlemine

Eksegees on teksti tõlgendamine ja seletamine. Antud kontekstis on eksegeesil ja tõlgeldamisel oluline vahe. Tõlgedamine on paratamatu, kuid eksegees mitte. Eksegees eeldab, et tekst on veatu ning kui selle sisu näib olevat väär, siis järelikult on viga tõlgendamises, mitte tekstis.

Kristlased on piibli sõna aluseks võttes väga pika aja jooksul pidanud orjust täiesti aktsepteeritavaks nähtuseks. Aja möödudes on piibli tõlgendamine muutunud ning tekstist on välja kaevatud põhimõtted, mis võimaldavad väita, et tegelikult on Jeesuse õpetused orjandust alati hukka mõistnud.

Eksegeetilise mõtteviisi kasutaja loeb oma mõtted teksti sisse kuid püüab vältida oma mõtete esitamist, kuna sellisel juhul saaksid teised võtta eeskuju ning võivad hakata esitama oma mõtteid. Niimoodi on oht jõuda olukorrani, kus ühe või teise seisukoha õigustamiseks ollakse sunnitud kaaluma tõendeid ja kasutama mõistust. Ennem lööb siiski hirm nahavahele ning tuge otsitakse ühest või teisest tekstist. Kirjeldatud lähenemine on tihtilugu inimese alateadvuses ning kui teksti alateadlik seedimine on jõudnud õigesse faasi, võib inimest tabada rõõmustav äratundmine, et „nüüd jõudis teksti tegelik sisu kohale!“

6. Manihheism

Selle strateegia kasutaja on veendunud, et otsus vajab tegemist, kuid valikuvariandid eksisteerivad vaid näiliselt. Olukorda võiks võrrelda sellega, kui teile pakutakse kahte rooga ning öeldakse, et üks nendest on mürgitatud, samal ajal kui teine on maitselt võrreldamatult parem, parandab tervist ning avardab sööja teadvust. Kõik halvad omadused on ühel ning kõik head teisel pool.

Tülikaid fakte ignoreeritakse või eitatakse ning ebamugavad argumendid lükatakse kõrvale, sest nende allikas on puhas kurjus. Nii puudub igasugune vajadus raisata aega tüütule kaalutlemisele.

Manihheism on erinevatel ajalooperioodidel olnud nii populaarne, justkui oleks must-valgelt mõtlemine meisse programmeeritud. Religioon on ka seda inimeste loomupärast kalduvust ärakasutanud – Jeesuse sõnad (Mt 12:30 ja Lk 11:23).: „Kes ei ole minuga, on minu vastu…“

Ka tänapäeval aktuaalne näide on abort, mida arutades tihti keeldutakse tunnistamast, et vastaspoolel võib olla milleski õigus – lihtsam on väita, et eriarvamus on „evil“. Ja muidugi kõik viimseni, kes ei ole nõus Greta Thunbergi kuulutatava maailmalõpu ja selle põhjustega, on kurjuse ja rumaluse kehastsus.

Selle strateegia veetlus ei ole mitte ainult selles, et heade-poolel olla on hea. Manihheism muudab enamuse keerulistest ja rasketest küsimustest imelihtsateks – valik on ilmne.

7. Moraalne ratsionalism

Seisukoht, mille kohaselt õige otsuse langetamiseks piisab ratsionaalsetest kaalutlustest. Õiglase tulemuse saavutamiseks ei ole tarvis kaaluda erinevaid eesmärke, ideaale ega muud sarnast. Inimeste tunded ja läbielamised ei ole olulised.

8. Pedantsus

Pedant keskendub ainuüksi detailidele ning väldib nõnda oluliste otsuste ja küsimustega tegelemist. Pedantsuse strateegia on enamasti kasutusel paralleelselt teiste otsuse vältimise strateegiatega, kuid võib esineda ka iseseisvalt. Ehk sobib siin näitena kasutada initiimsuhtes inimesi, kes väidavad, et armastavad teineteist palavalt, kuid ei alusta kooselu, sest ühele neist ei meeldi, kuidas teine jätab lauale oma pesemata nõud.

9. Paratamatu tulevik

Ka see strateegia kipub olema kasutusel koos mõne varasemalt kirjeldatu strateegiaga. Selle strateegia kasutaja väldib keeruliste otsuste tegemist öeldes, et üks või teine sündmuste areng on tulevikus paratamatu. Abiks tulevad prohvetite ennustused, astroloogia, nõidade loitsud, teadlaste prognoosid (näiteks Rooma Klubi) jms.

10. Abielu

Võibolla populaarseim strateegia. Paljude rahvaste seas lõpeb naise jaoks otsuste tegemise vajadus, sest ta võtab omaks mehe rahva ja mehe jumala. Tegelikkus võib siiski kujuneda mõnevõrra erinevaks ja mees, kes on enda väitel perekonna pea, tegeleb intensiivselt küsimustega nagu välispoliitika ja kliimasoojenemine, jättes elukoha valiku ja kodu otsimise naise hooleks.

Abielupaarist võib kujuneda ka kaheliikmeline komitee, mille edukate otsuste korral on üksmeel justkui iseenesest mõistetav. Halva otsuse korral õnnestub vastutust (eelkõige oma peas) sootuks vältida. Tihtilugu tegeletakse aga pelgalt arutlemisega otsust langetamata kuni miskit lihtsalt toimub väliste tegurite mõjul.

Kokkuvõtteks

Usun, et lugeja, nagu ka selle loo kirjutaja, tunneb ka endas ära ühe või teise otsuste vältimise strateegia kasutaja. Nagu öeldakse alkohoolikute puhul, et esimene samm probleemist vabanemise teel on probleemi tunnistamine. Kui soovime olla vabad, siis peame leppima sellega, et vastutus meie elu eest lasub ainult meil endil ja selle vastutuse kandmiseks tuleb teha kaalutletud, iseseisvaid otsuseid. Otsustamise juures ei saa unustada kõige olulisemat – otsused ei ole suuremat väärt, kui neile ei järgne tegusid.

Hoolimata otsustamisel tehtud puudustest on eestlaste elu paljuski siiski arenenud õiges suunas. Kuidas on paranenud meie tervis ja pikenenud eluiga saad lugeda meie postitustest „Tervem Rahvas“ ja „Elu ja Surma Küsimus“ VaateVinkel blogis.

Eelpool kirjeldatud otsuste langetamise vältimise strateegiad on pärit Walter Kaufmanni raamatust „Ilma süü ja õigluseta“. See, autori poolt Aleksandr Solzhenitsõnile pühendatud raamat väärib kindlasti lugemist.

0 vastus(t)

Lisa kommentaar

Tahad diskuteerida?
Tunne vabalt oma mõtteid jagada!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

twenty + nine =