Poolkõvade meetmete mõju

Sanktsioonide mõju

Venemaast on lühikese aja jooksul saanud absoluutne rekordiomanik kui enim sanktsioneeritud riik. Nüüd alles saab näha, kuidas kõik Vene oligarhid tulevad räsitud sabaköndid jalge vahel lääne pealike juurde oma über-jahte tagasi lunima. Kahtlemata saab näha ka seda, kuid kõik tavalised venelased nagu üks mees Putini vastu üles tõusevad ja poelettidelt kadunud tampoone taga nõudma hakkavad. Oligarhid ja tavarahvas vennastuvad lõplikult ära, üheskoos kisuvad Putinil pea küljest ja viskavad selle sümboolselt Kremli müüridelt alla…. Jajah.

Asjatundjad on pea kõik ühte meelt – sanktsioonide mõju on laastav ja on ainult aja küsimus, millal majandus kokku variseb. Teades varasemate näidete põhjal, et sanktsioonide mõju võib olla küll hävitav, kuid ei motiveeri sanktsioneeritavat oma käitumist muutma, on palju olulisem küsimus Venemaa rahumeelse naabri jaoks see, mis juhtub selles olukorras sõjamasinaga?

Hoolimata „purustavatest“ sanktsioonidest, kaotatud mere- ja õhusõiduvahenditest, villadest ja muust ei näi Putini meeskonnas olevat olulisi märke lahkarvamustest või mõranemisest. Kõik see mees valetab endiselt sirge näoga edasi ja sanktsioonid on justkui hane selga vesi. Putini pikaaegse kolleegi Sergei Pugatshovi sõnul ei ole Venemaa presidendi ümbruskonnas sellist ühtmeelt varasemalt nähtud. Paistab, et ollakse hoopis valmis rohkem Venemaal aega veetma, vähem riigi raha oma tarbeks kasutama ja pisut suurema osa vahenditest ka tegelikult sõjamasinasse suunama.

Venemaa tavakodanike seas on levinud seisukoht (83%?!), et ülemjuhataja juhtimisel läbi-viidav erioperatsioon on vajalik, kulgeb edukalt ning vajab lõpule viimist. Üldine majanduslik olukord Venemaal läheb viletsamaks mitte juhi ebaadekvaatsete otsuste pärast, vaid süüdi on Venemaa vihkamisest ajendatud sanktsioonid. See on omakorda kinnituseks, et lääs tahab ja ootab Venemaa hukku ja lagunemist, et siis raisakotkana, palake korraga, emakese (Venemaa) ihu rüvetada ja laiali tassida. Vene rahvas on, krt küll, Hitleri Saksamaad võitnud – majanduslikud raskused ei ole võõrad ja ainult tõstavad patriotismi tunnet. 

Meil ei õnnestu sundida oma vene naabreid nägema meid partneritena, suhe kellega ei ole nullsummamäng. Kogu maailm tiirleb nende jaoks ressursside ümber. Kui keegi elab paremini, siis olukorra muutmine on geopoliitiline huvi, millele tuleb vaid sobiv õigustus leida ja siis jõuga lahendama asuda.  Sellise suhtumisega inimesed tuleb võimalikult omaette jätta ja lõpetada nendega igasugune kaubandus ja muud suhted, et nad saaksid tagajärgi täiel määral tunda saada.

Lühivaates on see hirmus löök majandusele, aga pikas vaatest säästab raha ja elusid ning annab sõltumatuse ebausaldusväärsest partnerist. Võibolla siis, ajapikku, hakkab ka vene tavakodaniku tasemel kohale jõudma, et see on nende maailmavaade, mis on jätnud nad üksi ja vaesusesse. Senini tuleb meil end hambuni relvastada ja olla pidevalt valmis, et üksindusest ja aegunud toidupakkidest hullunud naaber meile liiga kergelt kahju ei saaks teha. Igasugune agressioon naabrite suhtes tuleb vähimagi jututa kinni tampida alustades Ukrainast.

Loe ka minu teisi positutus: 

Kas tark tormab?

Finantsmaailmas on toimumas enneolematu eksperiment

Keskpankurid on sellise koletise välja lasknud, et sellist enam purki panna ei saa

Rohkem artikleid loe minu blogist.

0 vastus(t)

Lisa kommentaar

Tahad diskuteerida?
Tunne vabalt oma mõtteid jagada!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

5 × 3 =